Puhkpillikvinteti arengust

Puhkpillikvintett kui viiest kindlast puhkpillist – flööt, oboe, klarnet, fagott, metsasarv – koosnev instrumentaalansambel ja omaette žanrina sellele kirjutatud muusika tekkis 18.–19. sajandi vahetusel. Selle eelkäijaks oli 18. sajandi lõpus Viinis Joseph II õukonnas laialt levinud oktetikoosseis paaris oboede, klarnetite, metsasarvede ja fagottidega, mida kasutati tarbemuusika mängimiseks teatud tingimustes õukonnas ja vabaõhuesinemistel. Puhkpillikvintetil on seega tugevad juured divertismendi- ja serenaadikultuuris. Omaette žanriks kujunemisel on olnud oluline roll aga tõsistel sonaaditsüklis kontsertmuusikateostel ja keelpillikvarteti eeskujul. Joseph Haydni suur panus keelpillikvarteti arengusse 1760.–1790. aastatel ajendas otsima arenemisvõimelist kammermuusikakoosseisu ka puhkpillidele, mis võimaldasid tänu tehnilisele täiustumisele järjest keerukama muusika mängimist (Gürsching 1994: 1563). Kui keelpillikvartett kujutab endast äärmiselt ühtsekõlalist ansamblit, siis puhkpillikvintetil on omamoodi rikkad võimalused, kuna kõik instrumendid on tehniliselt erinevad, omalaadse kõlaga, kergesti eristatavad ja võimaldavad seega erinevaid muusikalisi karaktereid väljendada (Tauk, raadiosaade 14.12.1972).

Esimese heliloojana kirjutas puhkpillide kvintetile tšehhi-baieri päritolu Francesco Antonio Rosetti (17501792, kuni 1773 Franz Anton Rösler). Tema partiita Es-duur ei olnud tänapäeva mõistes standardne puhkpillikvintett, sest metsasarve asemel esines koosseisus inglissarv, siiski aga oli tegemist teadaolevalt esimese teosega, mis kasutas spetsiifiliselt orkestreerituna kombinatsiooni viiest puhkpillist. (Morley 2003, vaadatud 6.12.12.)

Esimesed säilinud teosed, mille puhul flöödi, oboe, klarneti ja fagoti koosseisule lisandub metsasarv, on kirjutanud Itaalia helilooja ja viiuldaja Giuseppe Cambini (arvatavasti 1797–1799). Neis varastes puhkpillikvintettides esinenud instrumentatsiooniprobleemid (klarnet ja metsasarv liiga kõrges registris, flööt mittekõlavas madalas registris, fagott kandva bassirollita) tõenäoliselt raskendasid žanri omaksvõtmist ja edasiarendamist (Gürsching 1994: 1563).

Alles 15 aastat hiljem, 1812. aastal haaras tšehhi päritolu, peamiselt Pariisis tegutsenud helilooja Anton Reicha kinni Cambini algatusest, kirjutades järgneva kümmekonna aasta jooksul puhkpillikvintetile tervelt 24 ulatuslikku neljaosalist ning kolm üheosalist teost (tegemist on muusikaajaloos eriliste teostega puhkpillikvinteti koosseisule, kus tavapärast oboed asendab küllaltki solistlikku partiid mängiv inglissarv. Kuna esituspraktikas mängitakse neid samasse perekonda kuuluvaid pille enamasti ühe mängija poolt, pean seda puhkpillikvinteti koosseisuks). Tema instrumentatsioon osutus eelkäijatest sobivamaks ja sealtmaalt sai puhkpillikvintett omaette žanrina elu- ja arenemisvõimeliseks (Gürsching 1994: 1563). Reichat on nimetatud puhkpillikvintetimuusika isaks ja tema kvintette esitati laialdaselt juba tema kaasajal. Loomingule oli iseloomulik eelkäijatest erinev lähenemine, mille kohaselt kõik viis instrumenti olid ansamblis iseseisvate häältena olulised, ennekõike puudutas see fagotti, kelle partii ei olnud enam pelgalt saatefunktsioonis. Lisaks püüdis Reicha rohkem ära kasutada iga pilli ulatust ja luua meloodiapille kombineerides erinevaid kõlavärve. Ta eksperimenteeris nii muusikalise vormi, helistike, rütmi kui tonaalsusega. Uudne oli tolle aja kohta ka püüd saavutada pillidevahelist dünaamilist balanssi individuaalsete täpsustavate dünaamikamärkidega partiides. (Morley 2003, vaadatud 6.12.12.)

Kaudselt võis Reicha puhkpillikammermuusika loomist mõjutada muuhulgas kokkupuude oma kaasaegse (ja sõbra) Ludwig van Beethoveniga, kelle lähedase koosseisuga ja praeguseks väga palju mängitud kvintett Es-duur, op. 16 klaverile ja puhkpillidele (puhkpillikvinteti pillidest puudub flööt) oli kirjutatud Reicha esimestest kvintetiteostest 16 aastat varem (1796), tõenäoliselt inspireerituna omakorda 12 aastat varasemast Wolfgang Amadeus Mozarti kvintetist Es-duur K 452 (1784) samale koosseisule.

Reichast veidi hiljem, tema uuendusi kasutades ja edasi arendades, kirjutas saksa helilooja Franz Danzi üheksa kvintetti (1820–1824) esitamiseks Reicha-Ensemble nimelisele puhkpillikvintetile. Õpetaja mõjutusel kirjutasid kvintette ka Reicha õpilased Pariisi konservatooriumis, kellest žanri edasiarendamise seisukohalt oli kõige olulisem George Onslow (kolm kvintetti op. 81, 1851), kuid seejärel vaibus huvi kammermuusika komponeerimise vastu puhkpillidele. Puupuhkpillid muutusid küll järjest olulisemateks orkestrimuusikas, kammermuusikat on neile 19. sajandi teisel poolel kirjutatud aga väga vähe (Gürsching 1994: 1563).

Oluliseks žanriks sai puhkpillikvintett taas 20. sajandil. Elavnemine algas 1896. aastal ansambli Gewandhaus-Quintett moodustamisega Leipzigi Gewandhaus-Orkestri puhkpillimängijate poolt. Arvatavasti just sellele ansamblile kirjutas August Fr. M. Klughardt 1898. aastal oma kvinteti op. 79. Ka mujal moodustusid ansamblid enamasti orkestrimuusikutest ja tegid koostööd heliloojatega. Puhkpillikvintett sai arvestatavaks ansamblitüübiks ning teoseid on selles žanris kirjutatud teiste hulgas mitmete väga hinnatud heliloojate poolt: Paul Hindemith (1922, Puhkpillide Kammermuusika Ühingule Frankfurdis), Carl Nielsen (1923, Kopenhaageni Kuningliku Kapelli puhkpillisolistidele), Arnold Schönberg (1924), György Ligeti (1968 Stockholmer Ensemble’ile), Karlheinz Stockhausen (1966, 1997). Kirjutati ka serenaadilaadseid teoseid (Samuel Barber, Alexander Zemlinsky) ning Prantsusmaal kujunes alates 1930. aastast eriline vorm virtuoossest, divertismendilikust muusikast (tihti sekstetina koos klaveriga), mis on omane mitmete heliloojate loomingule: Jacques Ibert, Jean Françaix, Darius Milhaud, Francis Poulenc, Eugène Bozza, Leoš Janáček. (Gürsching 1994: 1564)

21. sajandi alguses on puhkpillikvintett jätkuvalt kindla koosseisuga kammeransambel, mis on hinnatud mitmekülgsuse ja kõlavärvide vaheldusrikkuse poolest. Üle maailma tegutseb hulgaliselt puhkpillikvintette ja kirjutatakse uusi teoseid.

Eestis võib puhkpillikvintetikultuuri tekkimise eellooks pidada pillikooride arengut 19. sajandil. Helju Tauk avab 1972. aasta raadiosaate puhkpillikvintetist järgmise lausega: „Puhkpillimuusika on siinses kultuurikontekstis üsna vana nähtus, mis tekkis ja arenes kõrvuti koorimuusikaga (isegi enne seda), kui hakati mängima väikestes puhkpilliansamblites“ (Tauk, raadiosaade 14.12.1972). 1869. aastal, pärast I üldlaulupidu asutati üle Eesti enam kui sada pillikoori. Muusikaharrastus levis ja rahva haridustaseme tõustes asuti õppima ka muusikat. Kui 1880.–90. aastatel läksid eestlased Peterburi konservatooriumisse õppima eelkõige orelit ja kompositsiooni, siis hiljem tõusis huvi just puhkpillide vastu. See olevat seletatav nii puhkpillimuusika järjest suurema levikuga kui ka sellega, et puhkpillidel ei olnud Peterburi Konservatooriumis õppemaksu. (Soosõrv 2003: 99–101)

Professionaalse puhkpillimuusika rajajaks, esimeseks eesti puhkpillisolistiks sai metsasarvemängija Jaan Tamm (1875–1933), kes on olnud nii Peterburi metsasarvekoolkonna üheks rajajaks kui ka oluliseks muusikaelutegelaseks Eestis. 

Jaan Tamm oli Eesti metsasarvekoolkonna rajaja, Tallinna konservatooriumi professor (1920–1933) ja rektor (1923–1933). 1919. aastal Estonia Seltsi poolt avatud Tallinna Kõrgem Muusikakool ei saanud kohe kanda konservatooriumi nime, kuna Estonia Seltsil puudus põhikirjas punkt, mis lubaks konservatooriumi asutada. Jaan Tamme initsiatiivil asutati Konservatooriumi Selts, mis võttis õppeasutuse Estonia Seltsilt üle, muutis Tallinna Konservatooriumi nimeliseks ja hakkas taotlema riigistamist.

Austusavaldusena võttis käesolevas töös lähemalt uuritud puhkpillikvintett endale Jaan Tamme nime tema 100. sünniaastal. Helju Taugi sõnul tundis Jaan Tamm huvi ka ansamblimängu vastu (Tauk, raadiosaade 14.12.1972). Koos eestlaste pillimänguoskuse süvenemise ja laienemisega kasvas valmisolek kammermuusika mängimiseks ja teadaolevalt esimene puhkpillikvintett tegutses Eestis 1930. aastatel. See tekkis Albert Kõheliku algatusel Eesti Akadeemilise Helikunstnike Seltsi (EAHS) juurde 1932. aasta lõpul, nagu oli seltsi juurde 1929. aastal loodud ka keelpillikvartett. Puhkpillikvinteti koosseisu kuulusid Evald Brauer (flööt), Mihhail Prokofjev (oboe), Bernhard Lukk (klarnet), Leonid Ernits (fagott) ja Albert Kõhelik (metsasarv), koostööd tegi kvintetiga ka Paul Pressnikoff (Indra, klaver). Keelpillide kammermuusika ülekaal oli küll suur, siiski oli 1934. aastaks seltsi poolt korraldatavate kontsertide kavades mängitud Hindemithi kvintetti op. 24, nr 2, Karl Hoyeri serenaadi puhkpillikvintetile op. 29, Mozarti kvintetti Es-duur (klaveriga), Theodor Blumeri sekstetti (klaveriga), Ludwig Thuille sekstetti B-duur (klaveriga). Esinejate seas olid lisaks mainitud kvintetiliikmetele ka Andrei Mihailov-Meri (fagott), Afanasi(?) Zwetkow (metsasarv). (Sakaria 1934: 7–9)

Eesti heliloojate poolt puhkpillikvintetile sel ajal muusikat teadaolevalt kirjutatud ei olnud, aga seda enam võis EAHS-i puhkpillikvinteti eesmärgiks olla seda tegevust stimuleerida, esitades kaasaegset heliloomingut selles žanris. Kammermuusika propageerimine läbi kontsertide organiseerimise oli selgelt EAHS-i üks olulisi tegevussuundi. (Sakaria 1934: 7–9)

1942–1992 tegutses eesti puhkpillikvintett, mis oli asutatud sõjatagalas Jaroslavlis, kandes 1953. aastast nime Eesti Riikliku Filharmoonia puhkpillikvintett ning 1975. aastast Jaan Tamme nimeline puhkpillikvintett. Püsiva ansambli olemasolu stimuleeris puhkpillikvintetimuusika aktiivset komponeerimist eesti heliloojate poolt. Lähemalt on kvinteti tegevusest juttu käesoleva uurimistöö põhipeatükkides.

Vahepeal on Eestis lühemat aega tegutsenud mitmed puhkpillikvinteti koosseisud riigi esindusorkestri (tänane Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, ERSO) juures. (Tänasel ERSO-l on aegade jooksul olnud mitmeid nimetusi, sh pärast II maailmasõda ENSV Riikliku Raadiokomitee Sümfooniaorkester, Eesti Raadio Sümfooniaorkester, Televisiooni ja Raadio Komitee Sümfooniaorkester. 1975. aastal sai orkestri nimetuseks ENSV teeneline kollektiiv riiklik sümfooniaorkester ning koos iseseisva riigi taastamisega Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.) Pleksepa järgi mängis flötist Arnold Sepp 1947. aasta paiku Eesti Raadio puhkpillikvintetis, kuhu kuulusid veel Herman Talmre (oboe), Juhan Kaljaspoolik (klarnet), Arnold Treimuth (metsasarv) ja Elmar Milkop (fagott) (Pleksepp 1970: 84). EMBL-i järgi mängis Talmre selles ansamblis 1945–1952. 1967. aastast pärit fotol ERR-i arhiivis on Eesti Televisiooni- ja Raadio Komitee sümfooniaorkestri puhkpillikvintett koosseisus Kaljo West (flööt), Hudo Kaljulaid (oboe), Aleksander Rjabov (klarnet), Robert Kasemägi (metsasarv) ja Rein Olsbert (fagott) (Moskalik 1967, foto). Flötist Jaan Õuna kohta levinud standardtutvustusest võib lugeda, et ta oli tegev ERSO nooremate orkestrantide poolt asutatud ERSO puhkpillikvintetis aastatel 1972–1979. See koosseis, mille üks algatajaid ja vedajaid Õun oli, sai alguse Tallinna Konservatooriumi puhkpillikvintetina, kus mängisid veel Jaak Maasik (oboe), Vello Sakkos (klarnet), Paavo Muts (fagott) ja Kalle Kauksi (metsasarv). Sellele kvintetile on pühendatud mõned eesti heliloojate tolleaegsed uudisteosed (Lepo Sumera „Mäng“, Raimond Kangro serenaad), nagu selgub vestlusest ansambli tollase liikme Sakkosega (7.09.2016). ERR-i arhiivis Jaan Õuna nimega seotud salvestiste hulgas on kvinteti koosseisus tehtud salvestisi aastatest 1974–1977. 1974. aasta salvestiste puhul mängib fagotti Paavo Muts, edaspidi Andres Lepnurm. Vello Sakkose sõnul mängis tema sõjaväkke mineku järel alates 1975. aastast kvintetis klarnetit ka Hannes Altrov. Kvinteti nime sidumine ERSO-ga oli tõenäoliselt seotud Jaan Õuna tööleasumisega ERSO-sse 1974. aastal (EMBL andmeil) ning ka mitmete teiste (sh uute liikmete) töötamisega ERSO-s.

Veel on Eestis pärast Jaan Tamme nimelise puhkpillikvinteti tegevuse lõppu tegutsenud või tegutsemas Rahvusooper Estonia puhkpillikvintett, NYYD Ensemble’i puhkpillikvintett, Vanemuise puhkpillikvintett, Pärnu puhkpillikvintett, Puhkpillikvintett Reval Wind, Puhkpillikvintett Estica jt.

Kirjandus:

Gürsching, Albrecht 1994. Bläserkammermusik. – Die Musik in Geschichte und Gegenwart. Zweite Ausgabe. Hrsg. von Ludwig Finscher. Sachteil, Bnd. 1. Kassel: Bärenreiter, s. 1559–1565.

Morley, Melanie 2003. The Early Development of the Wind Quintet. 25. oktoober, http://redwinds-quintet.tripod.com/id10.html, vaadatud 6.12.12.

Sakaria, Hillar 1934. Kümme aastat „Eesti  Akadeemilise Helikunstnike Seltsi”  tegevust. – Eesti Muusika Almanak, Eesti Akadeemilise Helikunstnike Seltsi väljaanne nr 1, Pääladu: Eesti Lauljate Liit, Tallinn, J. & A. Paalmanni trükk. Tallinn, lk 5–11.

Soosõrv, Tõnu 2003. Professionaalse puhkpillimängu tekkimine ja kujunemine Eestis. – Kultuuriloost noorteadlaste pilguga. Kd I, Tallinna Pedagoogikaülikooli Kirjastus, lk 98-110.

Raadiosaated:

Järg, Tiia 12.05.2012. Järjehoidja. „Jaan Tamme nim puhkpillikvintett 70“. Tallinn: Klassikaraadio. Püsiviide: http://arhiiv.err.ee/guid/55654, vaadatud 5.09.2016

Tauk, Helju 26.01.1968. 25 aastat RF puhkpillikvintetti „Hilisõhtu puhkpillikvintetiga“. Tallinn: Eesti Raadio. Püsiviide: http://arhiiv.err.ee/guid/13307, vaadatud 8.04.2015

(Saates vestlevad kvinteti liikmedSamuel Saulus, Herman Talmre, Roland Kriit, Uve Uustalu, Eugen Saanpere.

Tauk, Helju 14.12.1972. Riikliku Filharmoonia puhkpillikvintett – 30. Tallinn: Eesti Raadio.

Püsiviide: http://arhiiv.err.ee/guid/17865, vaadatud 22.04.2016

(Saates vestlevad helilooja Jaan Rääts, kvinteti liikmed Eugen Saanpere, Roland Kriit, Samuel Saulus ja Uve Uustalu).

Võsamäe, Helve 24.02.1992. Jaan Tamme nim puhkpillikvintett – 50. Tallinn: Eesti Raadio. Püsiviide: http://arhiiv.err.ee/guid/82694, vaadatud 5.09.2016

(Saates vestlevad kvinteti endine liige Roland Kriit, kvinteti liikmed Andres Lepnurm, Kalle Kauksi).

Advertisements